Dialoogi surm

Väärib mõne teatriteadlase teravapilgulist ja ülevaatlikku analüüsi, kuivõrd ja millisel moel on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud eesti algupärases näitekirjanduses selline oluline komponent nagu dialoog. Väljapool teatrilava, ühiskonnas laiemalt, on igatahes muutused märgatavad - ja üldistatult ikka selles suunas, et arusaam ühiskondliku kahekõne vajadusest on justkui tugevnenud, ent suutlikkus ja süvenemisvõime selle pidamiseks tulemuslikul ja kestvamal moel on samas kesisemaks jäänud. Ning kindlasti pole see ainult Eestit puudutav probleem, et debati ja diskussiooni aseaineks on sageli ridamisi ilma ühisosa otsimiseta ja targemaks saamise taotluseta monolooge.

 

Avalikes arvamusavaldustes leidub küllaga kriitikat juhtumite osas, kui poliitikud või teised ühiskonna eliitipürgijad on oma seisukohti esitanud ilma kaasamise ja aruteluta. Sellistel puhkudel peabki reageerima, mitte tuimalt vaikima. Ent paraku on osa selliseid kaasuseid käsitlevast ühiskonnakriitikast esitatud samamoodi monoloogina, mille lõppu võiks kõneleja üheselt mõistetavuse huvides röögatada mereraadiosidest tuttava väljendi "Side lõpp!". Sedavõrd kategooriline on mõnigi kord kõnelejate-kirjutajate toon. Aga eks samas leidu kuhjaga näiteid, et enda kuuldavaks tegemiseks ongi tulemuslikum olla epateeriv ja arrogantne. Süü selle eest jaotub mitte ainult kõnelejaile, vaid ka kõnelemise kontekstile ja kanalile ning abstraktseks jäävale ajavaimule.

 

Sirbi mälestusväärses numbris (22.11.2013) on eelnevalt kirjeldatud dialoogi-probleemi kohta ilmekaid näiteid. Kaks põlvkonnakaaslast, kes peavad teineteisest lugu, on eelnevaltki omavahel suhelnud ja võtavad aja, et vanamoeliselt oma seisukohti kirja panna (antud juhul Kaur Kender ja Juhan Ulfsak, "Armastus on Auschwitz"), peavad samuti omavahel mitu korda kirju vahetama, et ühtlustada mõisteid ja lõpuks aru saada, mida teine tahab öelda. Ning et pärast samale "sagedusribale" jõudmist tekiks see uus kvaliteet, mille loomislootus suhtlemiseks põhjust annab. Ulfsaki sõnul: "See on suur asi, liikuda sellisest „täielik pask, pange ennast põlema!” tasandilt mingisuguse dialoogini." Mida siis veel üldse oodata kahekõnest, mille pidajad pärinevad erinevast keele- või kultuuriruumist, on eri seisukohtadel ning kammitsetud vastastikku huvi- või ajanappusest!

 

Mõistagi on kirjeldatud häired kommunikatsiooniahelas üldisem, vähemalt õhtumaisele tsivilisatsioonile omane probleem. Vaadelgem kasvõi liigsest parteilisest polariseerumisest põhjustatud hädasid USA-s. Tähelepanu on üha defitsiitsem ressurss. Triviaalseks muutunud tõdemus, et mida enam on inimeste käsutuses moodsaid suhtlusvahendeid, seda vähem nad üksteist mõistavad, mõjub selles mõttes lausa paabelliku keeltesegamise loona vol 2.

 

Teise näite puudulikust dialoogist, seekord ühiskonnaga, pakub Kenderi pihtimus "Peatoimetaja läbikukkumine". See on ootamatu siirusega üllatav tekst, milles autor ühtaegu avab enda senise väljenduslaadi psühholoogilist tekkelugu, püüab sellest lahti öelda ja välja pakkuda end uuel tasandil: "Mina ise ei suuda enam ammu kenderlikke tekste luua, oh ei." Õige kah, sest machoks jäämise hind olekski ju paratamatult ühel hetkel hääbumine üksinduses ja resignatsioonis.

 

Kindlasti ei oleks Kenderil seda teksti olnud vaja kirjutada, kui tema eesmärk Sirbi-skandaalis oli lihtsalt kultuuriintelligentsi lollitamine, nagu pakkus välja ajakirjanik Toomas Reisalu (Õhtuleht 13.12.2013). Ent teda ei aktsepteeritud uues rollis. Pealiskaudsust reprodutseerides valisid refereerijad tsitaatideks tekstist välja need kaks lausejuppi, mis kinnistasid senist Kenderi imagot.

 

Eks teisedki ZA/UMi noorte tekstid samas Sirbi numbris püüdsid kvalitatiivselt sammukese edasi astuda ja kehtestada end kultuurilehele väärilisemalt, võrreldes rühmituse eelneva tekstitoodanguga. Viimast on iseloomustanud sihilik ropendamine (mis kunstilise kujundi tekkele kuidagi kaasa ei aita), osaliselt võõrkeelne väljendumine (mis sisulise põhjendatuse puudumisel on märk kirjutaja poolharitlusest), palju enesekeskset lobisevat redundantsi ja vähe sotsiaalset vastutustunnet. Stiilsust või tsiviliseeritud debatti, mida Kaur Kender oma intervjuudes tähtsana rõhutas, on seal vähevõitu. Sellistele autoritele sooviks olulist elukogemuse lisandumist ja suurt õppimistahet Sirpi seni toimetanud inimestelt. Iseasi, kas dialoogi tekkeks vajalik tahe on praegu mõlemapoolselt üldse olemas - või on inimesed endasse tõmbunud, kuna on eelnevalt lihtsalt liiga haiget saanud.

 

Kaur Kender sai ülbet ja empaatiavõimetut enesekehtestamist kirjeldava elustiili kirjeldamise eest oma esikromaanis Kultuurkapitali proosaauhinna ning sidus ennastki kui Gorgiase ideede järgijat sarnase kuvandiga. Aja vaim on esitanud nihilismile ridamisi tellimusi, mille mõjukas realiseerija on Kender olnud. Ent kui paradigmavahetuseks olid küps nii ümbritsev aeg kui ka Kender (vähemalt tema enda arvates), ilmnes, et ta on kinnistatud ühteainsasse, filosofeeriva jõhkardi rolli. Teist võimalust talle niipea ei kingita. Kenderil jääb üle öelda, et viinamarjad on hapud, talle seni omasel moel ja naasta oma sisemiste deemonite seltskonda.

 

Ning lõpuks - eksminister Rein Lang, kelle lahkumiskõnes kõlas tagasiastumise põhjendusena tema "võimalus, õigemini võimatus osaleda ministrina meie ühiskonna kommunikatsiooniväljas". Niisiis - sic! - vajab ka minister ikkagi dialoogi. Tõsi, Langi poolt jäi tulemata kriitiline eneseanalüüs, mida ta ise enda arvates tegemata jättis või valesti tegi. See vähendab tema edušansse katsetes dialoogi luua ja oma häält kuuldavaks teha, nüüd juba parlamentaarses vormis.

 

Mõtteainet jagub sellest kahetsusväärsest saagast mitte ainult Kenderile ja Langile, kellest oli mõistagi rumalus vastandada loomeliite "ülejäänud kultuurile". Vastutustundetuid vastanduste konstrueerijaid oli teisigi. Ja neid, kes justkui Langi kõnet kommenteerides tegelikult üldse selle sisulisi argumente polnud ära kuulanud, vaid keskendusid omakorda taas monoloogile.

 

Dialoogi surm painab kõiki, nii võimulolijaid kui nende oponente. Kui koalitsiooni esindav Paul-Eerik Rummo või seda kritiseeriv Rein Raud panevad kumbki kirja oma keeleliselt kauni ja intellektuaalselt sisuka arusaama kultuuripoliitikast, võiks see ju olla mõlemal puhul platvorm järgnevale kirglikule debatile. Ent tegelikult läheb ikka vanamoodi - klannikaaslased patsutavad õlale, vastased otsivad sõnakonstruktsioonides auke, kuhu ehitada enda mõttemonument. Pealiskaudseks jäävad enamasti mõlemad.

 

Nii moodustubki ühiskondlikus diskursuses lõputu nõiaring, mille iga uus lüli justkui lähtuks eelnevast, kuid tegelikult ei haaku sellega üldse. Näiliselt vaheldub arvamusavalduste temperatuur üha kiiremini, kuid tegelikult toimub liikumine entroopia kasvu kaudu mentaalse soojussurma poole. Ühiskond, mis sõnades pürgib suurema kooskõla ja vormiliselt enama suhtlemisvalmiduse poole, vajub sedasi üha enam kakofooniasse ning minetab lõpuks võime funktsioneerida.

 

See on ühe ummikusse jooksnud kultuurikoodi moraalne pankrott. Uus hingamine tekiks siis, kui pealekasvaval uuel põlvkonnal jaguks kindlat meelt jääda ignorantseks korralekutsumistele stiilis "meil nii asjad ei käi" ja taipamist mitte omandada broilerlikul moel seniseid tantsusamme. Ning ühtlasi suutlikkust kehtestada enda uus suhtluskoodeks, milles on rohkem ruumi usaldusele ja ärakuulamist sisaldavale dialoogile.