Dialoogi surm

Väärib mõne teatriteadlase teravapilgulist ja ülevaatlikku analüüsi, kuivõrd ja millisel moel on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud eesti algupärases näitekirjanduses selline oluline komponent nagu dialoog. Väljapool teatrilava, ühiskonnas laiemalt, on igatahes muutused märgatavad - ja üldistatult ikka selles suunas, et arusaam ühiskondliku kahekõne vajadusest on justkui tugevnenud, ent suutlikkus ja süvenemisvõime selle pidamiseks tulemuslikul ja kestvamal moel on samas kesisemaks jäänud. Ning kindlasti pole see ainult Eestit puudutav probleem, et debati ja diskussiooni aseaineks on sageli ridamisi ilma ühisosa otsimiseta ja targemaks saamise taotluseta monolooge.

 

Avalikes arvamusavaldustes leidub küllaga kriitikat juhtumite osas, kui poliitikud või teised ühiskonna eliitipürgijad on oma seisukohti esitanud ilma kaasamise ja aruteluta. Sellistel puhkudel peabki reageerima, mitte tuimalt vaikima. Ent paraku on osa selliseid kaasuseid käsitlevast ühiskonnakriitikast esitatud samamoodi monoloogina, mille lõppu võiks kõneleja üheselt mõistetavuse huvides röögatada mereraadiosidest tuttava väljendi "Side lõpp!". Sedavõrd kategooriline on mõnigi kord kõnelejate-kirjutajate toon. Aga eks samas leidu kuhjaga näiteid, et enda kuuldavaks tegemiseks ongi tulemuslikum olla epateeriv ja arrogantne. Süü selle eest jaotub mitte ainult kõnelejaile, vaid ka kõnelemise kontekstile ja kanalile ning abstraktseks jäävale ajavaimule.

 

Sirbi mälestusväärses numbris (22.11.2013) on eelnevalt kirjeldatud dialoogi-probleemi kohta ilmekaid näiteid. Kaks põlvkonnakaaslast, kes peavad teineteisest lugu, on eelnevaltki omavahel suhelnud ja võtavad aja, et vanamoeliselt oma seisukohti kirja panna (antud juhul Kaur Kender ja Juhan Ulfsak, "Armastus on Auschwitz"), peavad samuti omavahel mitu korda kirju vahetama, et ühtlustada mõisteid ja lõpuks aru saada, mida teine tahab öelda. Ning et pärast samale "sagedusribale" jõudmist tekiks see uus kvaliteet, mille loomislootus suhtlemiseks põhjust annab. Ulfsaki sõnul: "See on suur asi, liikuda sellisest „täielik pask, pange ennast põlema!” tasandilt mingisuguse dialoogini." Mida siis veel üldse oodata kahekõnest, mille pidajad pärinevad erinevast keele- või kultuuriruumist, on eri seisukohtadel ning kammitsetud vastastikku huvi- või ajanappusest!

 

Mõistagi on kirjeldatud häired kommunikatsiooniahelas üldisem, vähemalt õhtumaisele tsivilisatsioonile omane probleem. Vaadelgem kasvõi liigsest parteilisest polariseerumisest põhjustatud hädasid USA-s. Tähelepanu on üha defitsiitsem ressurss. Triviaalseks muutunud tõdemus, et mida enam on inimeste käsutuses moodsaid suhtlusvahendeid, seda vähem nad üksteist mõistavad, mõjub selles mõttes lausa paabelliku keeltesegamise loona vol 2.

 

Teise näite puudulikust dialoogist, seekord ühiskonnaga, pakub Kenderi pihtimus "Peatoimetaja läbikukkumine". See on ootamatu siirusega üllatav tekst, milles autor ühtaegu avab enda senise väljenduslaadi psühholoogilist tekkelugu, püüab sellest lahti öelda ja välja pakkuda end uuel tasandil: "Mina ise ei suuda enam ammu kenderlikke tekste luua, oh ei." Õige kah, sest machoks jäämise hind olekski ju paratamatult ühel hetkel hääbumine üksinduses ja resignatsioonis.

 

Kindlasti ei oleks Kenderil seda teksti olnud vaja kirjutada, kui tema eesmärk Sirbi-skandaalis oli lihtsalt kultuuriintelligentsi lollitamine, nagu pakkus välja ajakirjanik Toomas Reisalu (Õhtuleht 13.12.2013). Ent teda ei aktsepteeritud uues rollis. Pealiskaudsust reprodutseerides valisid refereerijad tsitaatideks tekstist välja need kaks lausejuppi, mis kinnistasid senist Kenderi imagot.

 

Eks teisedki ZA/UMi noorte tekstid samas Sirbi numbris püüdsid kvalitatiivselt sammukese edasi astuda ja kehtestada end kultuurilehele väärilisemalt, võrreldes rühmituse eelneva tekstitoodanguga. Viimast on iseloomustanud sihilik ropendamine (mis kunstilise kujundi tekkele kuidagi kaasa ei aita), osaliselt võõrkeelne väljendumine (mis sisulise põhjendatuse puudumisel on märk kirjutaja poolharitlusest), palju enesekeskset lobisevat redundantsi ja vähe sotsiaalset vastutustunnet. Stiilsust või tsiviliseeritud debatti, mida Kaur Kender oma intervjuudes tähtsana rõhutas, on seal vähevõitu. Sellistele autoritele sooviks olulist elukogemuse lisandumist ja suurt õppimistahet Sirpi seni toimetanud inimestelt. Iseasi, kas dialoogi tekkeks vajalik tahe on praegu mõlemapoolselt üldse olemas - või on inimesed endasse tõmbunud, kuna on eelnevalt lihtsalt liiga haiget saanud.

 

Kaur Kender sai ülbet ja empaatiavõimetut enesekehtestamist kirjeldava elustiili kirjeldamise eest oma esikromaanis Kultuurkapitali proosaauhinna ning sidus ennastki kui Gorgiase ideede järgijat sarnase kuvandiga. Aja vaim on esitanud nihilismile ridamisi tellimusi, mille mõjukas realiseerija on Kender olnud. Ent kui paradigmavahetuseks olid küps nii ümbritsev aeg kui ka Kender (vähemalt tema enda arvates), ilmnes, et ta on kinnistatud ühteainsasse, filosofeeriva jõhkardi rolli. Teist võimalust talle niipea ei kingita. Kenderil jääb üle öelda, et viinamarjad on hapud, talle seni omasel moel ja naasta oma sisemiste deemonite seltskonda.

 

Ning lõpuks - eksminister Rein Lang, kelle lahkumiskõnes kõlas tagasiastumise põhjendusena tema "võimalus, õigemini võimatus osaleda ministrina meie ühiskonna kommunikatsiooniväljas". Niisiis - sic! - vajab ka minister ikkagi dialoogi. Tõsi, Langi poolt jäi tulemata kriitiline eneseanalüüs, mida ta ise enda arvates tegemata jättis või valesti tegi. See vähendab tema edušansse katsetes dialoogi luua ja oma häält kuuldavaks teha, nüüd juba parlamentaarses vormis.

 

Mõtteainet jagub sellest kahetsusväärsest saagast mitte ainult Kenderile ja Langile, kellest oli mõistagi rumalus vastandada loomeliite "ülejäänud kultuurile". Vastutustundetuid vastanduste konstrueerijaid oli teisigi. Ja neid, kes justkui Langi kõnet kommenteerides tegelikult üldse selle sisulisi argumente polnud ära kuulanud, vaid keskendusid omakorda taas monoloogile.

 

Dialoogi surm painab kõiki, nii võimulolijaid kui nende oponente. Kui koalitsiooni esindav Paul-Eerik Rummo või seda kritiseeriv Rein Raud panevad kumbki kirja oma keeleliselt kauni ja intellektuaalselt sisuka arusaama kultuuripoliitikast, võiks see ju olla mõlemal puhul platvorm järgnevale kirglikule debatile. Ent tegelikult läheb ikka vanamoodi - klannikaaslased patsutavad õlale, vastased otsivad sõnakonstruktsioonides auke, kuhu ehitada enda mõttemonument. Pealiskaudseks jäävad enamasti mõlemad.

 

Nii moodustubki ühiskondlikus diskursuses lõputu nõiaring, mille iga uus lüli justkui lähtuks eelnevast, kuid tegelikult ei haaku sellega üldse. Näiliselt vaheldub arvamusavalduste temperatuur üha kiiremini, kuid tegelikult toimub liikumine entroopia kasvu kaudu mentaalse soojussurma poole. Ühiskond, mis sõnades pürgib suurema kooskõla ja vormiliselt enama suhtlemisvalmiduse poole, vajub sedasi üha enam kakofooniasse ning minetab lõpuks võime funktsioneerida.

 

See on ühe ummikusse jooksnud kultuurikoodi moraalne pankrott. Uus hingamine tekiks siis, kui pealekasvaval uuel põlvkonnal jaguks kindlat meelt jääda ignorantseks korralekutsumistele stiilis "meil nii asjad ei käi" ja taipamist mitte omandada broilerlikul moel seniseid tantsusamme. Ning ühtlasi suutlikkust kehtestada enda uus suhtluskoodeks, milles on rohkem ruumi usaldusele ja ärakuulamist sisaldavale dialoogile.

Lõuna-Aafrika viipekeeletõlk

Sestajast, kui 18 aastat tagasi töötasin Välisministeeriumi protokolliosakonnas, olen olnud seotud riiklike tseremooniate korraldamisega. Aastate jooksul olen aidanud neid korraldada riigipeal ja tema kantseleil, Riigikogul ja Vabariigi Valitsusel, Riigikohtul ja mitmel ministeeriumil. Üks paljudest tõdemustest on, et sellisel puhul on alati vaja palju oma tööd tundvaid spetsialiste, ent kindlasti ka vähemalt üht generalisti, kes oskab sõnastada tellimusi spetsialistidele ja kellel on ettekujutus tervikust.

Nelson Mandela, ühe kaasaja kõige sügavamalt austatud riigimehe mälestustseremoonia jääb paljudele meelde piinliku seiga tõttu seoses viipekeeletõlgiga (Delfi, Postimees 12.12.13). Telerite otsepildis üle maailma ja president Obama kõrval vehkles mees, kelle viiped ei tähendanud midagi. Ja kelle saatnud firma olevat päevapealt kadunud. Ja kes olevat kümnend tagasi vabanenud mõrvasüüdistusest vaimse ebastabiilsuse tõttu (Slate).

Sealmail tehti vist hange, mille odavaim pakkuja sai töö. Kvaliteedi atestaadid polnud aga otsustamisel olulised...

Loov Euroopa

Infopäeval 09.12.2013 Kloostri Aidas tutvustas Kultuuri Kontaktpunkt hiljuti Euroopa Parlamendis heaks kiidetud programmi "Creative Europe" aastateks 2014-2020. Selle alla kuulub nüüd ka audiovisuaalvaldkonda käsitlev osa, mis seni oli eraldi programm Media. Tähenduslik on, et programmi elluviimist koordineerib Euroopa Komisjoni poolt DG Enterprise, mitte DG Education & Culture. Niisiis on põhifookus ikkagi ettevõtlusel ja kasumitaotlusel, mitte kultuuril ja sellealasel missioonil. Sama sõnumit kannab ka programmi nimevahetus, Kultuuri asemel on nüüd Loov Euroopa.

Aastavahetusega 2013/2014 lõpetab Eesti Kultuuri Kontaktpunkt tegevuse Eesti Teatri Agentuuri juures ning alustab Kultuuriministeeriumiga sõlmitava lepingu alusel tööd MTÜ Loov Eesti juures. Aitäh aastaid tegevust vedanud Marion Ründal'ile, kes rakendas senist programmi Kultuur! Ja palju jaksu uuele vedajale, kelleks on Yvelin Karu-Veskioja. Uus veebileht www.looveuroopa.ee avaneb 2014. aastast.

Euroopa Loomemajanduse Allianss

Taani loomemajanduse juhtpersoon Rasmus Wiinstedt Tscherning, kes ühtlasi on European Creative Industries Alliance'i tegevjuht (ning juhib oma keskust CKO ja on varem töötanud nt Roskilde festivali turundusjuhina), tõi 03.10.2013 Tartu Loomemajanduskeskuses (CED13 raames) peetud ettekandes välja kolm põhjamaist lähenemissuunda loomemajandusele:
1. regionaalarengu suunal ettevõtete atraktiivsuse suurendamine turismi, kultuurist osasaamise võimaluse jms suurendamisega;
2. kasvuettevõtete suunal läbi loomingut kasutavate ettevõtete nt filmi-, muusika- ja disainitööstuse valdkonnas;
3. senisest suurema lisandväärtuse loomisega ettevõtluses laiemalt. Näiteks kasvõi lõbustusparkidega seonduv tööstus, mis on eriti arenenud USA-s. Disneyland on muidugi tuntuim kaubamärk, kuid sugugi mitte ainus edukas grupp.

Loomeettevõtjad peavad arvestama suurema määramatusega, kuna tarbija käitumist ja müügiedu on nende alal raskem prognoosida. Seda olulisemaks saab sektoriteülene loovusel baseeruv innovatsioon ja sellega seotud spillover-efekt. Näide päriselust: Kopenhaagenist Oslosse käib DFDS Seaways praam, mis sõidab kogu öö. Kiirem (ca 7 tundi) ja odavam oleks sõita autoga, või hoopis lennukiga. Kuid siiski valib suur osa tarbijaid ikkagi laevasõidu, kuna reisiga seondub peale transpordivajaduse ka meelelahutusfunktsioon.

Loomemajandus pakub lisandväärtuse võimalusi teistele majandussektoritele nii sisuliselt kui pealispindselt (pakendi vormis). Aga eesmärk on sellelgi äriline, mitte kunstiline - seega ajalik, mitte ajatu. Loomemajandusel on sageli teistest sektoritest tugevam rahvusvahelistumise ambitsioon (või pigem, selle potentsiaal on universaalsem, keeleruumiülesem), kuid - paradoks! - mahult jäädakse paraku sagedamini lokaalseks, elustiiliettevõtluseks. Nõnda on ka ärimahtude ja finantseerimisskeemi arendamine sageli suurem väljakutse kui teistes sektorites.

European Creative Industries Alliance (ECIA) on poliitika õppeplatvorm ja seda seletav initsiatiiv, mis pakub osalistele klastrivõimalusi ja kergemat ligipääsu finantseerimisele. Suvel 2014 ilmub neilt ka soovitustega raport. Osalised ollakse alates 2010. aastast Kopemhaagenist korraldataval auhinnasündmusel Creative Business Cup (CBC), kus ka Eesti osalemas käib. Seekord, 18.-20. novembril 2013 osales 42 riiki.

Kui Rasmuselt küsiti, kuhu ta investeeriks, kõlas vastuseks: eelkõige digitaalsesse loomemajandusse. Samas nt mänguarendusse investeerimiseks oli parim aeg paraku juba 3 aastat tagasi (vähemalt Põhjamaades). Küll aga vääriks investeerimist näiteks Hans Christian Anderseni muinasjuttudel põhinevad animafilmid, mis on toodetud Hiina turu jaoks. Või hoopis mõni põhjamaine (Nordic) restoran, mille nimi on "Norma".

Lingid:
cko.dk - Center for Cultural and Experience Economy
kreanord.org - grant programme
howtogrow.eu/ecia - Euroopa Loomemajanduse Allianss
creativebusinesscup.com

Rahvuslik kapital ja loomemajandus

Üks tähelepanuväärne härrasmees, kel nimeks Armin Kõomägi, on aktiivne ühtaegu nii kirjanikuna kui ettevõtjana. Tema mõtted rahvusliku kapitali tähtsusest (vt Äripäev 29.11.2013 ja 03.12.2013) kompenseerivad Hans H. Luige sõnumit väliskapitali lahkumise kohta Eestist (Delfi 01.12.2013).

Loomemajandus saab sellest diskussioonist küll pooltargumente juurde. Ning mõni lähiaastate suurem investeering (nagu on nt aadressile Punane tn 76 planeeritav lõbustuspargiga meelelahutuskeskus, vt 03.12.2013 Äripäev ja Delfi), võiks pakkuda hulgaliselt tellimusi ka loomeettevõtetele. Loomemajandusest rahvuslikumat kapitali ju polegi. Ja isegi, kui kapitalil ei ole rangelt võttes rahvust, siis kapitali omanikul ju on.

Armin Kõomägi: ise tuleb ettevõtjate iibe eest hoolitseda (Äripäev 02.12.2013)

Meid teeb tugevamaks see, kui me suudame oma eripära eksportida, kuid oma rahvusliku kapitali kandjad oleme meie ise ning kui meid ennast on vähe, siis pole ka ettevõtjate iive väga positiivne, arutles Armin Kõomägi Äripäeva investeerimisfoorumil.
“Meie ise oleme oma rahvusliku kapitali kandjad, me ei tohi lukustada end loomaaeda, kus elavad kapitalistid, vaid kõik uksed ja väravad peavad olema kogu aeg lahti, et uusi tegijaid saaks juurde tulla,” rääkis Kõomägi.
“Meie intellektuaalne kuvand loob ka meie suhted teiste riikidega. Rahvusliku kapitali missioon on domineerida eelkõige oma kodumaal, aga ­ainult kodumaal võimutsemisega kaugele ei jõua, eriti Eesti-suguses üliavatud ühiskonnas.”

 

Rahvuskapitali nurgakivid. Rahvusliku kapitali mõistmiseks tuleb Kõomägi sõnul vaadata majandust ja kultuuri koos. “Nende kahe nurgakiviks on Eesti kaks olulist kivi – paekivi ja põle­vkivi. Meie rahvusliku kapitali ajalugu on uuritud seni aga palju hilisemast perioodist kui neli miljonit aastat tagasi, mil need kivid tekkisid,” tõdes ta.
Rahvuskapitali kujunemist viimasel paarikümnel aastal on Kõomägi meelest kujundanud suuresti turu väiksus, mis on ka põhjuseks, miks väliskapital nüüd Eestist lahkub.
Olulisim mõjutegur on aga olnud usaldusväärne ja pragmaatiline eesti kultuur, millest peavad lugu välisinvestorid, kes ei karda, et me jookseks neid kohe tüssama ja tühjaks lüpsma. “Kultuur aitas meid hoida, kui meie rahvuslik kapital oli nõukogude ajal täiesti hääbumas. Nüüd, kui kapitali on piisavalt, tuleb meil samamoodi hoida kultuuri.”

Killuke kasumist kultuuri hüvanguks. Kõomägi arvab, et iga Eesti ettevõte võiks eraldada 2 protsenti oma kasumist kultuurile. See teeks ühes aastas eesti rahvuskultuuri hüvanguks 60 miljonit eurot lisaraha. Kultuurkapitali eelarve on vaid 23 miljonit eurot aastas.
“Rahvusliku kapitali üks tõsisemaid missioone on toetada rahvuskultuuri. Meie õhuke riik meeldib ettevõtjatele, sest nii on maksud madalamad ja asjaajamine lihtsam. Selle võrra peame aga olema ise aktiivsemad oma kultuuri toetamisel.”
Kui juba kord hakata ettevõtjaks, siis võiks Kõomägi arvates investeerida aeg-ajalt uutesse äridesse, eriti alustavatesse ettevõtjatesse, kel on huvitavad ja ambitsioonikad ideed, kuid mitte veel eriti oma kapitali.
“See on meie endi vastutus, et meie kõrvale tekiks uus põlvkond, kes võtaks ühel päeval meie ettevõtted üle ja hakkaks mõtlema juba võimalikult varakult kui ettevõtjad.”

 

Armin Kõomägi modelleeris eesti rahvuskapitali valemi

Kõik komponendid korrutatakse läbi eesti kultuuriga, kui pole eesti rahvuskultuuri, pole ka rahvuslikku kapitali.
A=B*(C+D)
A – rahvuslik kapital
B – rahvuskultuur
C – riigi varad ja investeerimisvõimekus
D – erasektori varad ja investeerimisvõimekus
X – geopoliitiline indeks

Loomemajanduse tugistruktuuridele taotlusvoor avatud

02. detsembril 2013.a avanes loomemajanduse tugistruktuuride toetuse kolmas ja käesoleva rahastamisperioodi viimane taotlusvoor. Taotluste esitamise tähtaeg on 06. jaanuar 2014.a kl. 17:00.

Vt täpsemalt: http://www.eas.ee/et/ettevotjale/ettevotte-arendamine/loomemajandus/ueldist 

Taotlusvooru aluseks olev määrus: https://www.riigiteataja.ee/akt/107112013004