Paar mõtet, mis tekkisid Euroopa päeva puhul korraldatud Jüri Raidla ja presidentIlvese arutelu jälgides. Postimees avaldas sellest arutelust lühikonspekti, samuti minupoolse teemaarenduse.
Eesti jaoks on suund Euroopa Liidu föderaliseerumisele
kindlasti toetamist vääriv, mistõttu Jüri Raidla poolt toodud argumentatsiooni
tasub meie poliitilistel jõududel põhjalikult läbi töötada.
Need vaatlejad, kes väljendavad föderaliseerumise osas hirme,
pelgavad kujuteldavat resultaati, olgu selle koondnimetuseks Euroopa
Ühendriigid vms. Inimlikult ju mõistetav hirm, kuid see ei tohi jääda
prevaleerima poliitikaloomes. Nimelt, Eestil tuleks föderaalsema Euroopa teemal
keskenduda mitte õhtumaisel moel resultaadile, vaid hoopis protsessile.
EL ei saa ju resultaadina kunagi valmis. Turbulentsetes
oludes, kus meil pole täit kindlust hoopis lühema ajaperspektiiviga arengute
kohta, näiteks seoses eurotsooniga, pole ka mõtet muretseda kauguses terendava
föderaal-Euroopa pärast. Kultuuri ja identiteediga seotud aspektid, mille
pärast Eestis föderaalset Euroliitu peljatakse, on olulised ka suurriikidele -
ning neil on EL-s jätkuvalt ja paratamatult erinevad huvid. Seepärast, kui
Eestil olekski põhjust mõne „liigselt föderaalse“ suundumuse pärast muret
tunda, võime olla kindlad, et ühel või teisel suurriigil on juba olemas selle
vetostamiseks põhjalik tegevuskava. Väikeriigid ei pea raiskama oma piiratud
ressurssi võitlustele, mida suurriigid nagunii ise omavahel võidelda tahavad.
Just sellisesse konteksti asetub ka tsitaat president Ilveselt: „olemasoleva
kooslusega pole võimalik luua sellist föderaalstruktuuri, mida me tahame“.
Eesti võib kindlalt toetada föderaliseerumist, teades, et selle protsessi
tulemus ei ole nagunii unitaarsel moel ühendatud Euroopa, vaid palju
proosalisem – järgmise Euroopa pinnal vallanduva sõjalise konflikti tõrjumine
võimalikult kaugesse tulevikku.
Mida aga tasub Eestil ja teistel väiksematel liikmesriikidel
väga teraselt jälgida, on need olukorrad, kus huvide lahknevusjoon jookseb
suurte ja väikeste riikide vahel. Ehk kus reegleid kiputakse kujundama vaid
suurtele mõnusateks. See puudutab ka EL-s juba toimunud ja veel eesseisvaid
laienemisi, samuti nende järel realiseeritud finantstoetuste jaotusplaani.
Mõnedki vanemad ja suuremad liikmesriigid, kus on Kesk- ja Ida-Euroopa suunas
vaadatud üleoleva pilguga, tegelikult vajavad nende riikide võrdväärsemat
debateerimispositsiooni, nende värskeid ideid ja tegutsemisindu, et Euroopa ei
manduks mugavustsooni. Majanduseski tõuseb Euroopa konkurentsivõime säilimiseks
vajalik innovatiivsus esile pigem värskema pilgu säilitanud liikmesriikidest.
Teisisõnu, ka Eesti kohus on mitte olla rõõmsalt nõus kõigega, milles
suurriigid omavahel tunduvad kokkuleppele jõudvat, vaid leida omale partnereid
ja kujundada nendega aktiivset koostööd oma huvidest lähtuvalt.
Auväärt Jüri Raidla arvamus, et analoogiliselt USA
kujunemisloole jääb ka uuenenud Euroopa lõplikuks kujundajaks kõrgeim kohtuvõim
Luksemburgis, vajab kindlasti täiendust. Läbi kohtupraktika kinnistuv
reeglistik on ülioluline, kuid ikkagi reaktiivse olemusega - ent Euroopa vajab
ka poliitilist kujundustööd proaktiivsete ambitsioonide ja visioonide alusel.
Euroopa Kohus ei loo institutsioone, selleks on ikkagi vaja uusi
tulevikukonvente.
Euroopa Liit on jätkuvalt väga erinev Nõukogude Liidust - ka
rohujuuretasandil. Kui totalitaarrežiimi tingimustes oli oma peaga mõtlemine
ülimalt ebasoovitav, siis EL-s on see elus hakkamasaamiseks – sõltumata föderaliseerituse
astmest – lihtsalt möödapääsmatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar