Disain tugevdab konkurentsivõimet

Aprillikuu 2013 ÄP Juhtimine (lk 26-27) tutvustab artiklis "Disain ergutab müüki" selleteemalisi mõtteid ehitusvahu tootjalt Krimelte'lt (kes sai 2011 parima disanirakendaja tiitli) ning AS Premia Foods'ilt, Tele2 Eestilt ja Selverilt.
- Teoreetilise põhja annab aprillis TNS Emoril valminud Disainikasutuse uuring. Niisiis: disaini rakendamine tõstab ettevõte konkurentsivõimet.
- Ühe praktilise näite pakub Disainibuldooser, mis aitab tekitada uut äri ja luua uusi kasvuallikaid olemasolevale.
- Disaini rakendamist ettevõtluses käsitleb ka raamat "Kuidas leiutada jalgratast?"

Sama teemat Soomes ja rahvusvahelisel tasandil uuris Design ROI 2012. aastal. Tulemus: Soome ettevõtetest 47% protsenti usub, et nad saavad hakkama ilma disainita, ja 23% arvab, et disain ei sobigi nende ettevõttele. Kasvuruumi on niisiis ka põhjanaabritel.

Soome moedisainer Kirsi Lille on koostanud ka uurimuse "Tevallako tulevaisuuden?" moe ja disaini kasutamata potentsiaalist. Sealt tuleb välja, et väikseid disainiala ettevõtteid ei osata ka Soomes ühiskonna tasandil hinnata, kuna ei mõisteta nendes peituvat ekspordi- ja kasvupotentsiaali.

Edulood Eestis:
- Hic Trading, rahvusmustriga kinkekottide tootja
- Joik, lõhnaküünalde ja looduskosmeetika tootja, eksportöör Jaapanisse
- Meiren Engineering, lumesahatootja

Föderaliseeruvast Euroopast

Paar mõtet, mis tekkisid Euroopa päeva puhul korraldatud Jüri Raidla ja presidentIlvese arutelu jälgides. Postimees avaldas sellest arutelust lühikonspekti, samuti minupoolse teemaarenduse.

 

Eesti jaoks on suund Euroopa Liidu föderaliseerumisele kindlasti toetamist vääriv, mistõttu Jüri Raidla poolt toodud argumentatsiooni tasub meie poliitilistel jõududel põhjalikult läbi töötada.

 

Need vaatlejad, kes väljendavad föderaliseerumise osas hirme, pelgavad kujuteldavat resultaati, olgu selle koondnimetuseks Euroopa Ühendriigid vms. Inimlikult ju mõistetav hirm, kuid see ei tohi jääda prevaleerima poliitikaloomes. Nimelt, Eestil tuleks föderaalsema Euroopa teemal keskenduda mitte õhtumaisel moel resultaadile, vaid hoopis protsessile.

 

EL ei saa ju resultaadina kunagi valmis. Turbulentsetes oludes, kus meil pole täit kindlust hoopis lühema ajaperspektiiviga arengute kohta, näiteks seoses eurotsooniga, pole ka mõtet muretseda kauguses terendava föderaal-Euroopa pärast. Kultuuri ja identiteediga seotud aspektid, mille pärast Eestis föderaalset Euroliitu peljatakse, on olulised ka suurriikidele - ning neil on EL-s jätkuvalt ja paratamatult erinevad huvid. Seepärast, kui Eestil olekski põhjust mõne „liigselt föderaalse“ suundumuse pärast muret tunda, võime olla kindlad, et ühel või teisel suurriigil on juba olemas selle vetostamiseks põhjalik tegevuskava. Väikeriigid ei pea raiskama oma piiratud ressurssi võitlustele, mida suurriigid nagunii ise omavahel võidelda tahavad. Just sellisesse konteksti asetub ka tsitaat president Ilveselt: „olemasoleva kooslusega pole võimalik luua sellist föderaalstruktuuri, mida me tahame“. Eesti võib kindlalt toetada föderaliseerumist, teades, et selle protsessi tulemus ei ole nagunii unitaarsel moel ühendatud Euroopa, vaid palju proosalisem – järgmise Euroopa pinnal vallanduva sõjalise konflikti tõrjumine võimalikult kaugesse tulevikku.

 

Mida aga tasub Eestil ja teistel väiksematel liikmesriikidel väga teraselt jälgida, on need olukorrad, kus huvide lahknevusjoon jookseb suurte ja väikeste riikide vahel. Ehk kus reegleid kiputakse kujundama vaid suurtele mõnusateks. See puudutab ka EL-s juba toimunud ja veel eesseisvaid laienemisi, samuti nende järel realiseeritud finantstoetuste jaotusplaani. Mõnedki vanemad ja suuremad liikmesriigid, kus on Kesk- ja Ida-Euroopa suunas vaadatud üleoleva pilguga, tegelikult vajavad nende riikide võrdväärsemat debateerimispositsiooni, nende värskeid ideid ja tegutsemisindu, et Euroopa ei manduks mugavustsooni. Majanduseski tõuseb Euroopa konkurentsivõime säilimiseks vajalik innovatiivsus esile pigem värskema pilgu säilitanud liikmesriikidest. Teisisõnu, ka Eesti kohus on mitte olla rõõmsalt nõus kõigega, milles suurriigid omavahel tunduvad kokkuleppele jõudvat, vaid leida omale partnereid ja kujundada nendega aktiivset koostööd oma huvidest lähtuvalt.

 

Auväärt Jüri Raidla arvamus, et analoogiliselt USA kujunemisloole jääb ka uuenenud Euroopa lõplikuks kujundajaks kõrgeim kohtuvõim Luksemburgis, vajab kindlasti täiendust. Läbi kohtupraktika kinnistuv reeglistik on ülioluline, kuid ikkagi reaktiivse olemusega - ent Euroopa vajab ka poliitilist kujundustööd proaktiivsete ambitsioonide ja visioonide alusel. Euroopa Kohus ei loo institutsioone, selleks on ikkagi vaja uusi tulevikukonvente.

 

Euroopa Liit on jätkuvalt väga erinev Nõukogude Liidust - ka rohujuuretasandil. Kui totalitaarrežiimi tingimustes oli oma peaga mõtlemine ülimalt ebasoovitav, siis EL-s on see elus hakkamasaamiseks – sõltumata föderaliseerituse astmest – lihtsalt möödapääsmatu.

 

Ceterum censeo: Eestil pole vaja karta.

avaldatud Postimees Online's 09.10.2013

24.02.2013 Presidendikõnest

President Ilvese kõne oli otsekohene ja tõsine – ning sellisena väga hästi kokkusobiv järgneva kontserdiga, kus kuulsime Anu Tali dirigeerimisel ERSO esituses head valikut eesti sümfoonilisest muusikast. Riigipea leidis oma kõnes tänasele päevale üsna sobiliku balansi, et positiivsest rääkides jääda ikkagi usutavaks ja negatiivsest rääkides mitte muutuda ülearu moralistlikuks. Loomulik on, et Ilves kordas oma põhisõnumit presidendina: kodanikuna on igaüks meist oma riigi omanik. Sellest rääkimine on jätkuvalt vajalik.

Oluline koht kõnes oli tõdemus, et Eesti makromajanduslik edu ei paku eriti lohutust mikrotasandil igapäevase toimetuleku pärast muretsevatele inimestele. Ausameelne tunnistus, et riigipea ise ei tea sellele probleemile kiiret lahendust, sunnib mõnegi kaaskodaniku lähiajal ilmselt nukralt küsima, et kes siis veel teab? Igal juhul ei tohi see mureküsimus vastuseta jääda – see võiks kindlasti olla üks presidendilt tunnustuse saanud Rahvakogu ees seisvaid ülesandepüstitusi.

Presidendi kõnes polnud eriti retoorilist kõrgstiili, lendlausete sõnastamise püüdu ega ambitsiooni katta sõnumitega kõigi ministeeriumide tegevusala. See kõne väljendas otsekui murelikku eelaimdust, et ees seisavad raskemad ajad.

Tähelepanuväärne oli ka, et kõne tegeles üheselt koduste asjadega, kuigi Ilvesel oleks kindlasti mõndagi öelda ka välispoliitilistel teemadel. Eks see ole tänasele Eestile tunnuslik ja omamoodi ka õige, sest iga riigi tõsiseltvõetavus rahvusvahelises plaanis saab tugineda eelnevalt kodutöödes saavutatud tugevusele.

Eraldi tunnustaks Rahvusringhäälingu telemeeskonna head tööd – kõne oli korralikult läbi töötatud ja kuulajaskonna seast suudeti üles leida ridamisi teemakohaseid persoone.

Muljetavaldava kontrastse kujundi lõid Elmo Nüganeni lavastuses kätlemist etendavad lapsed Arvo Pärdi poolt Lennart Merile pühendatud muusikalise hüvastijätu taustal. See oli väärikas, ent varjamatult mureliku alatooniga aastapäev.

avaldatud Postimees Online's 25.02.2013