Taliolümpia avatseremooniast

Tõde on sibul - nii mitmekihiline ja erivärviline. Eriti vist Venemaa puhul. Võib-olla just seepärast ongi õigeusu kiriku kuplid sibulakujulised.

Enne Sotši OM avatseremooniat köeti eestikeelses inforuumis üles n-ö negatiivseid ootusi a la "näis siis, millise pompöössusega Putini kontor meid üllatab". Vaatajanumbrid kerkisid ilmselt lakke. Ja üldmulje jäi ju sümpaatne - oskuslik balansseerimine kodu-Venemaa ja lääneliku maitse ja sõnumite vahel. Kellestki teerulliga üle ei sõidetud. Vene ballett tõi kastanid tulest. Kuigi vürst Volkonski arvates sai balletti küll pisut liiast, siis arvan, et selline lahendus mõjus siiski veenvalt - on ju just ballett see kunstiliik, milles vene koolkond juba Djagilevi ajast on sada aastat järjest püsinud maailma tipus - ning on seda jätkuvalt.

Putin sai avada 22. taliolümpia - nagu 1980 tegi Brežnev 22. suveolümpiaga. Paljud autoritaarsete kalduvustega riigijuhid on olnud numeroloogia austajad. Seda, et CCCP üritus elab paljude hinges edasi, rõhutasid ka maskott Miška (uus versioon 1980.a. maskotist) ja Levitani-häälega venekeelne teadustaja. OM-lpiuga marssimas nägime Vene presidendi usaldusisikuid - Fetissov, Gergijev, Mihhalkov, Tereškova.  Igaüks neist omamoodi Venemaa sõnum maailmale.

V.V.P. on ilmselt mõistnud, et ta ei suuda oma rahvale kinkida helgemat tulevikku päriselus. Nii otsustas ta kinkida oma rahvale tele-tõelisuseks saanud unistuse taliolümpiast subtroopikas, palmide all. Kuivõrd see lohutab lihtsaid vene inimesi nende igapäevamurede keskel, on iseasi.

Asjaolu, et viiest olümpiarõngast üks ei avanenud, on palju tähelepanu saanud (EPL 10.02, Postimees) . Aga miks ei võinud see episood, mis eetrisse jõudis ainult väljapool Venemaad, olla mitte tööõnnetus, vaid hoopis teadlik akt, üks kergelt tögav märguanne intellektuaalses stiilis "meie ameerika partneritele"? Sest oleme ju kõik puutunud kokku tõlgendusega, et viiest rõngast kõige parempoolne, see punane, tähistab just Ameerikat. Linnalegende on see avanemata rõngas tekitanud igatahes palju. Lugu, kuidas rõnga eest vastutanud tehnik sai nugade otsa kukkudes surma, on neist ilmselt pööraseim. Asjaolu, et see kummutati hiljem, jääb aga paljudele kindlasti märkamata. Ja palju terviseid ikka tseremoonia ülekande tehnilise poole eest vastutanud Tarmo Krimmile.

Aga võib-olla oli kõik hoopis teisiti, küsib üks kunagine vene multifilm. Et viisaka üldmulje jätnud avatseremoonia eest võlgneme tänu üldse mitte Vene tseremooniameistritele, vaid ROKi ametnike kindlameelsusele ja stiilitundele. Muidu oleks me saanud osa revanšistlikust lauspropagandast, "kuidas Vene sõdur vabastas Euroopa fašismist" (Postimees 13.02.2014). Sel juhul peaks Putin mõru maitse ja kaotusvalu alla neelama ning ROKile hoopis heldelt välja tegema, et tema lemmiklelust jäeti maailmale ontlik mulje. Kuigi üldse mitte sellisel moel, nagu tema oli plaaninud.

Mine võta kinni, kuidas see kõik TEGELIKULT oli. Ka paljastavad artiklid ja revanšeerivad memuaarid on meie päevil muutunud mõttetuks - niivõrd killustunud on kaasaegne inforuum. Ja niivõrd kõigi silme all, ent alati varjatuks jääv on ka Ajalooline Tõde. Täpsustagem: see ei tähenda, et Tõde on suhteline. Ei, Tõde on inimesele tabamatu.