Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning ettevõtlusportaal ArtUpCareer.net kuulutavad välja loovkonkursi “EV 100 – Eesti helis ja pildis”. Konkursile oodatakse osalema graafilisi disainereid ja heliloojaid, kellest moodustatakse ühest heliloojast ja ühest disainerist koosnevad loovüksused. Loovüksuste ülesandeks on luua Eesti Vabariik 100-le mõeldes Eestit esindavate sümbolite kontsept, mis koosneb tunnusmuusikast ja sellega kooskõlas olevast visuaalsest sümboolikast. Kandidatuuri saab esitada 28. oktoobrini.
Täpsem info: http://artupcareer.net/competition
kolmapäev, 23. oktoober 2013
esmaspäev, 21. oktoober 2013
Valimistest
Enesekiitmise rasket tööd ei saa teiste hooleks jätta. Seepärast olgu öeldud, et sain KOV-valimiste tulemusi eelnevalt prognoosides üsna pihta - et Tallinnas saab Keskerakond absoluutse enamuse ja IRL on teine. Täpsemalt ennustama ei hakanud. Aga kinnitust sai tõdemus, et sedasorti ennustamisel tuleb enda eelistused ja välistused täiesti kõrvale jätta ning üritada seirata rahva üldisemat meelsust.
Ja rahva meelsus pole nii muutuv, kui kaldutakse arvama. See "soo", kelle suuruseks on hinnatud isegi kuni 40% valijaskonnast, ei vali tingimata meediakampaaniast mõjutatuna, kuigi eks selliseidki valijaid leidub. Ja nad ei lähtu ka puhtalt maailmavaatest, kuna maailmavaatelised valikud on väikeses Eestis paratamatult ahtamad, mistõttu meil ongi nt Euroopa kõige parempoolsemad sotsid. Pigem lähtub see oluline osa valijaskonnast ikkagi eeskätt enda väljakujunenud väärtushinnangutest (või ka arusaamadest, kuidas poliitikud peaks oma valijaid kõnetama) ning jälgib teraselt, kes valitavatest jõududest neile kõige enam vastab. Muuhulgas tõesti ka sel moel, et kes on viimase paari kuu jooksul kõige vähem lollustega silma jäänud.
Viimati panin valimiste puhul selgelt mööda 2001. aastal, kui ei osanud arvata, et Arnold Rüütel saab presidendiks. Eks see tulenes tollase kolmikliidu liikmesparteide suutmatusest omavahel ühe kandidaadi peale kokku leppida. Lõbus on seejuures asjaolu, et kaks aastat hiljem läksin ise Kadriorgu tööle - ja järgnes tööaeg, millest ei kahetse päevagi. Kõige lihtsam oli muidugi 2011 ennustada, kes saab presidendiks (pigem oli küsimus, kuidas see vormistatakse), loogiliselt tuletatav on olnud ka parlamendivalimiste võitja aastatel 2003, 2007 ja 2011. Natuke rohkem loto oli nt 2009.a. Europarlamendi valimiste eel pakkuda kohtade jaotust (1 sõltumatu, 2 Kesk, 1 IRL, 1 SD, 1 Ref) - aga läks täppi.
Mis võiks aga toimuda järgnevatel valimistel? Erinevalt äsjastest KOV-valimistest on põhjust arvata, et mõningad muutused tulevad. Aga need ei tule iseenesest, vaid kõva poliitilise võitluse tulemusena.
Europarlamendi valimised 2014 saavad muidugi olema põhjalik jõuproov enne 2015.a. Riigkogu valimisi. Keeruline valik on Keskerakonnal - kes saata Siiri Oviiri asemel kandideerima? Minu esmane soovitus oleks sel puhul: väliskomisjoni-kogemusega telemees Enn Eesmaa. Reformi jaoks on parim valik saata kandideerima Siim Kallas, kes kindlasti suudab aidata endale antud häältega sisse veel ühe inimese - kes ei ole Vilja Savisaar-Toomast. IRL-il on tark saata stabiilne häältesaaja Tunne Kelam uuesti kandideerima (sest tema saaks praegusest kuuest saadikust kõige kindlamalt mandaadi ka järgmisse koosseisu) ning loota, et hea õnne korral saab ehk ka teise saadikukoha. Sotsidel on vaja end kuuldavamaks teha, et paljud valijad, kes on oodanud nende esiletõusu, oleks valmis nende peale panustama. Ivari Padari positsioonid oma koduparteis pole enam nii tugevad, aga samas pole talle veel ka tugevat alternatiivi, kuna partei esimeest Brüsselisse ära saata pole ju ka mõistlik. Indrek Tarandil on väga raske üllatada - aga kui ta tahab uuesti kandideerida, on tal mõtet mõelda parteistumise peale, et olla nt sotside teine number, sest Rohelisena enam sisse ei pääseks. Ojulandi maine Euroopas on märksa parem kui kodumaal, aga endist positsiooni ta enam ei saavuta. Nii et 2 kohta Reformile, 1-2 nii Keskerakonnale, sotsidele kui IRL-ile. Kui mõni uus protestipartei (Jaan Männik & co?) saaks enda ridadesse mõne suurepärase renomeega ja rahvusvahelise kaliibriga tegelase, võivad nad ju unistada ka ühest kohast. Kuid kindlasti oleks suurim häältemagnet Siim Kallas ning ükski protestikandidaat ei kogu enam Tarandi kombel üle 100 000 hääle.
Presidendiks saada alates aastast 2016 on kõige suuremad šansid jätkuvalt Siim Kallasel (juhul, kui ta ise ikka seda tahab), kes enne jõuab aastakese ilmselt olla Europarlamendis. Ühtlasi saab presidendi ametikoht olema moraalne kompensatsioon Reformierakonnale, kes eelnevatel parlamendivalimistel on kaotanud oma senise pikaajalise juhtpositsiooni. Sellises olukorras on erinevatel parteidel Kallase peale kergem kokkuleppeid teha. Rääkimata muidugi asjaolust, et Kallas on praegu presidendiks kõige sobilikuma rahvusvahelise kaliibriga Eesti poliitik, Europarlamendis aktiivselt tegutseva Tunne Kelami kõrval (kes aga enam ei kandideeri). Nn "luukered", mida Kallasele süüks pannakse, pigem suurendavad tõenäosust, et parteid ei pelga teda liiga tugevaks kandidaadiks ning on valmis tema peale kokku leppima.
2015.a. Riigikogu valimisteks valmistumisel on mõtteainet kõigil parlamendierakondadel, nagu ka paaril suuremal seekord kaasa teinud valimisliidul ning rahvuskonservatiividel EKRE-st. Rohelised ilmselt parlamenti enam ei suuda tõusta. Keskerakonnal oleks kindlaim šanss valimised võita, kui Savisaar üllataks kõiki sellega, et jääb ise linnapeaks ja erakonna esimeheks (ning - kui kasutada Koonderakonna-aegset terminoloogiat, koalitsiooninõukogu esimeheks), aga peaministri kandidaadina pakub välja kellegi teise. Näiteks Jüri Ratase. Aga tõenäolisem on, et Savisaar teeb valiku mitte oma erakonna, vaid iseenda huvidest lähtuvalt (millest ühtlasi võib saada Keskerakonna languskursi algus). Siiani on Savisaare võidud olnud ka Keskerakonna võidud, millest ilmekas näide on toosama algul väga riskantne, ent poliitiliselt üliedukaks kujunenud idee tasuta ühistranspordist Tallinnas. Ent paratamatult saabub seegi aeg, kui Keskerakonna ja tema juhi huvid hakkavad lahknema.
IRL on saanud 2013.a. KOV-valimistelt õppetunni, et hea tulemuse võib saada värskete nägudega (a la Eerik-Niiles Kross või Yoko Alender), aga kuna ka senised tegijad pole ju sugugi pensionieas ning soovivad poliitikas edasi olla, algab sellest järjekordne parteid nõrgestav võimuvõitlus, mis on tõsine proovikivi Urmas Reinsalule erakonna juhina. Kui ta suudab selle ohu edukalt maandada, võib temast saada edaspidi ka peaminister.
Sotside valijaskond on üha enam kui pruut, kes hakkab oma peigmehe pikast ootamisest lõpuks ära väsima - kuigi samas oleks valijate kriitiline mass ilmselt valmis mõõdukaks suunamuutuseks vasakule ja maksupoliitika revideerimiseks. Sotside juhtkond mõjub liiga intelligentsena, et suuta mõjuda oma senisest nišist laiemale toetajaskonnale kõnetava ja atraktiivsena. Samas on venekeelse erakonna ja ametiühingutegelaste näol ju täiesti olemas sisemised ressursid, mida paremini kasutades roosipartei rohkem mõjule pääseks. Ajakirjanikest rääkimata, kes üha enam oma maailmavaatelt kalduvad paremparteide juurest sotside manu, nagu Euroopas ju ammugi tavaks.
Reformierakond, keda ei juhi varsti enam teenekas Andrus Ansip, võib paljude meelehärmiks olla ka pärast 2015. aastat jätkuvalt valitsuses, kuid mitte enam juhtrollis - sest selle vastu lihtsalt ei saa, et kriitiline valijate mass igatseb millalgi muutust. Sellises olukorras on Urmas Paetil igatahes nutikam valik pretendeerida pigem Euroopa Komisjoni volinikuks kui erakonna esimeheks. Viimane töö võiks jääda nt Kristen Michalile või Hanno Pevkurile - mõlemad on võimekad, ent samas üsna erineva käekirjaga mehed.
Järgmise Riigikogu koosseisus on 5 fraktsiooni, ei enam. Uue tulijana sisse saamiseks on suurimad šansid sellisel poliitjõul, kes suudab ühendada Kalle Laaneti sarnased Riigikogu ja/või valitsuse kogemusega poliitikud ning uued tulijad. Ainult uute nimedega võitlema tulles valijate usaldust ei pälvi. Ja retoorikat püüavad nii sotsid, IRL kui Reform kujundada "sotsiaalselt tundlikuks" - ehk sihtides Keskerakonna hääli. Kindlasti oleks selle juures tark mitte välja vihastada oma seniseid valijaid ja rahastajaid.
Valimiste võitmiseks on igal erakonnal mõttekas formeerida kaks aktsioonirühma: esimene tõsise suhtumisega programmiliste ideede läbitöötamiseks (et pakkuda valijatele leiba) ja teine leidlike meelelahutusaktsioonide teostamiseks (et pakkuda tsirkust). Kes seda kõige veenvamalt teeb, moodustab ka järgmise valitsuse.
Nonii, selle prognoosi peaks nüüd üle vaatama nii enne kui pärast 25. maid 2014, 1. märtsi 2015 ja augustit 2016 - et kuivõrd vahepealsed turbulentsituuled seda mõttekaardimajakest räsinud on. :-)
Ja rahva meelsus pole nii muutuv, kui kaldutakse arvama. See "soo", kelle suuruseks on hinnatud isegi kuni 40% valijaskonnast, ei vali tingimata meediakampaaniast mõjutatuna, kuigi eks selliseidki valijaid leidub. Ja nad ei lähtu ka puhtalt maailmavaatest, kuna maailmavaatelised valikud on väikeses Eestis paratamatult ahtamad, mistõttu meil ongi nt Euroopa kõige parempoolsemad sotsid. Pigem lähtub see oluline osa valijaskonnast ikkagi eeskätt enda väljakujunenud väärtushinnangutest (või ka arusaamadest, kuidas poliitikud peaks oma valijaid kõnetama) ning jälgib teraselt, kes valitavatest jõududest neile kõige enam vastab. Muuhulgas tõesti ka sel moel, et kes on viimase paari kuu jooksul kõige vähem lollustega silma jäänud.
Viimati panin valimiste puhul selgelt mööda 2001. aastal, kui ei osanud arvata, et Arnold Rüütel saab presidendiks. Eks see tulenes tollase kolmikliidu liikmesparteide suutmatusest omavahel ühe kandidaadi peale kokku leppida. Lõbus on seejuures asjaolu, et kaks aastat hiljem läksin ise Kadriorgu tööle - ja järgnes tööaeg, millest ei kahetse päevagi. Kõige lihtsam oli muidugi 2011 ennustada, kes saab presidendiks (pigem oli küsimus, kuidas see vormistatakse), loogiliselt tuletatav on olnud ka parlamendivalimiste võitja aastatel 2003, 2007 ja 2011. Natuke rohkem loto oli nt 2009.a. Europarlamendi valimiste eel pakkuda kohtade jaotust (1 sõltumatu, 2 Kesk, 1 IRL, 1 SD, 1 Ref) - aga läks täppi.
Mis võiks aga toimuda järgnevatel valimistel? Erinevalt äsjastest KOV-valimistest on põhjust arvata, et mõningad muutused tulevad. Aga need ei tule iseenesest, vaid kõva poliitilise võitluse tulemusena.
Europarlamendi valimised 2014 saavad muidugi olema põhjalik jõuproov enne 2015.a. Riigkogu valimisi. Keeruline valik on Keskerakonnal - kes saata Siiri Oviiri asemel kandideerima? Minu esmane soovitus oleks sel puhul: väliskomisjoni-kogemusega telemees Enn Eesmaa. Reformi jaoks on parim valik saata kandideerima Siim Kallas, kes kindlasti suudab aidata endale antud häältega sisse veel ühe inimese - kes ei ole Vilja Savisaar-Toomast. IRL-il on tark saata stabiilne häältesaaja Tunne Kelam uuesti kandideerima (sest tema saaks praegusest kuuest saadikust kõige kindlamalt mandaadi ka järgmisse koosseisu) ning loota, et hea õnne korral saab ehk ka teise saadikukoha. Sotsidel on vaja end kuuldavamaks teha, et paljud valijad, kes on oodanud nende esiletõusu, oleks valmis nende peale panustama. Ivari Padari positsioonid oma koduparteis pole enam nii tugevad, aga samas pole talle veel ka tugevat alternatiivi, kuna partei esimeest Brüsselisse ära saata pole ju ka mõistlik. Indrek Tarandil on väga raske üllatada - aga kui ta tahab uuesti kandideerida, on tal mõtet mõelda parteistumise peale, et olla nt sotside teine number, sest Rohelisena enam sisse ei pääseks. Ojulandi maine Euroopas on märksa parem kui kodumaal, aga endist positsiooni ta enam ei saavuta. Nii et 2 kohta Reformile, 1-2 nii Keskerakonnale, sotsidele kui IRL-ile. Kui mõni uus protestipartei (Jaan Männik & co?) saaks enda ridadesse mõne suurepärase renomeega ja rahvusvahelise kaliibriga tegelase, võivad nad ju unistada ka ühest kohast. Kuid kindlasti oleks suurim häältemagnet Siim Kallas ning ükski protestikandidaat ei kogu enam Tarandi kombel üle 100 000 hääle.
Presidendiks saada alates aastast 2016 on kõige suuremad šansid jätkuvalt Siim Kallasel (juhul, kui ta ise ikka seda tahab), kes enne jõuab aastakese ilmselt olla Europarlamendis. Ühtlasi saab presidendi ametikoht olema moraalne kompensatsioon Reformierakonnale, kes eelnevatel parlamendivalimistel on kaotanud oma senise pikaajalise juhtpositsiooni. Sellises olukorras on erinevatel parteidel Kallase peale kergem kokkuleppeid teha. Rääkimata muidugi asjaolust, et Kallas on praegu presidendiks kõige sobilikuma rahvusvahelise kaliibriga Eesti poliitik, Europarlamendis aktiivselt tegutseva Tunne Kelami kõrval (kes aga enam ei kandideeri). Nn "luukered", mida Kallasele süüks pannakse, pigem suurendavad tõenäosust, et parteid ei pelga teda liiga tugevaks kandidaadiks ning on valmis tema peale kokku leppima.
2015.a. Riigikogu valimisteks valmistumisel on mõtteainet kõigil parlamendierakondadel, nagu ka paaril suuremal seekord kaasa teinud valimisliidul ning rahvuskonservatiividel EKRE-st. Rohelised ilmselt parlamenti enam ei suuda tõusta. Keskerakonnal oleks kindlaim šanss valimised võita, kui Savisaar üllataks kõiki sellega, et jääb ise linnapeaks ja erakonna esimeheks (ning - kui kasutada Koonderakonna-aegset terminoloogiat, koalitsiooninõukogu esimeheks), aga peaministri kandidaadina pakub välja kellegi teise. Näiteks Jüri Ratase. Aga tõenäolisem on, et Savisaar teeb valiku mitte oma erakonna, vaid iseenda huvidest lähtuvalt (millest ühtlasi võib saada Keskerakonna languskursi algus). Siiani on Savisaare võidud olnud ka Keskerakonna võidud, millest ilmekas näide on toosama algul väga riskantne, ent poliitiliselt üliedukaks kujunenud idee tasuta ühistranspordist Tallinnas. Ent paratamatult saabub seegi aeg, kui Keskerakonna ja tema juhi huvid hakkavad lahknema.
IRL on saanud 2013.a. KOV-valimistelt õppetunni, et hea tulemuse võib saada värskete nägudega (a la Eerik-Niiles Kross või Yoko Alender), aga kuna ka senised tegijad pole ju sugugi pensionieas ning soovivad poliitikas edasi olla, algab sellest järjekordne parteid nõrgestav võimuvõitlus, mis on tõsine proovikivi Urmas Reinsalule erakonna juhina. Kui ta suudab selle ohu edukalt maandada, võib temast saada edaspidi ka peaminister.
Sotside valijaskond on üha enam kui pruut, kes hakkab oma peigmehe pikast ootamisest lõpuks ära väsima - kuigi samas oleks valijate kriitiline mass ilmselt valmis mõõdukaks suunamuutuseks vasakule ja maksupoliitika revideerimiseks. Sotside juhtkond mõjub liiga intelligentsena, et suuta mõjuda oma senisest nišist laiemale toetajaskonnale kõnetava ja atraktiivsena. Samas on venekeelse erakonna ja ametiühingutegelaste näol ju täiesti olemas sisemised ressursid, mida paremini kasutades roosipartei rohkem mõjule pääseks. Ajakirjanikest rääkimata, kes üha enam oma maailmavaatelt kalduvad paremparteide juurest sotside manu, nagu Euroopas ju ammugi tavaks.
Reformierakond, keda ei juhi varsti enam teenekas Andrus Ansip, võib paljude meelehärmiks olla ka pärast 2015. aastat jätkuvalt valitsuses, kuid mitte enam juhtrollis - sest selle vastu lihtsalt ei saa, et kriitiline valijate mass igatseb millalgi muutust. Sellises olukorras on Urmas Paetil igatahes nutikam valik pretendeerida pigem Euroopa Komisjoni volinikuks kui erakonna esimeheks. Viimane töö võiks jääda nt Kristen Michalile või Hanno Pevkurile - mõlemad on võimekad, ent samas üsna erineva käekirjaga mehed.
Järgmise Riigikogu koosseisus on 5 fraktsiooni, ei enam. Uue tulijana sisse saamiseks on suurimad šansid sellisel poliitjõul, kes suudab ühendada Kalle Laaneti sarnased Riigikogu ja/või valitsuse kogemusega poliitikud ning uued tulijad. Ainult uute nimedega võitlema tulles valijate usaldust ei pälvi. Ja retoorikat püüavad nii sotsid, IRL kui Reform kujundada "sotsiaalselt tundlikuks" - ehk sihtides Keskerakonna hääli. Kindlasti oleks selle juures tark mitte välja vihastada oma seniseid valijaid ja rahastajaid.
Valimiste võitmiseks on igal erakonnal mõttekas formeerida kaks aktsioonirühma: esimene tõsise suhtumisega programmiliste ideede läbitöötamiseks (et pakkuda valijatele leiba) ja teine leidlike meelelahutusaktsioonide teostamiseks (et pakkuda tsirkust). Kes seda kõige veenvamalt teeb, moodustab ka järgmise valitsuse.
Nonii, selle prognoosi peaks nüüd üle vaatama nii enne kui pärast 25. maid 2014, 1. märtsi 2015 ja augustit 2016 - et kuivõrd vahepealsed turbulentsituuled seda mõttekaardimajakest räsinud on. :-)
Tellimine:
Postitused (Atom)